Minu mõtted Euroopa puuetega inimeste päevale pühendatud konverentsist Brüsselist 

Mul oli võimalus võtta osa Euroopa puuetega inimeste päevale pühendatud konverentsist, mis toimus 3.-4. detsembril Brüsselis. Konverentsil oli 3 teemat: tööhõive ja selle kindlustamine, tingimuste loomine iseseisvaks elamiseks ja infotehnoloogia kaasamine. Tingimuste loomine iseseisvaks elamiseks on just see teema, millega ka mina jõudumööda püüan tegeleda.

Siis saabuski see kauaoodatud päev, mil me pidime minema Brüsselisse. Ma polnud juba ammu Tallinna lennujaamas käinud ja seekord oli see ju ka uuendatud. Lendasime Air Baltic'uga Riiasse ja sealt edasi Brüsselisse. Brüsselisse jõudes oli meil juba inimene ees, kes meid ootas ja hotelli viis. See konverents oli tõesti hästi korraldatud, kui on juba inimene lennujaamas vastus, kes sind hotelli viib, sul pole vaja ise mitte millegi pärast muretseda. Meie hotelliks oli Euroflat. Registreerisime end sisse ja siis oli aeg toaga tutvust teha. Ma olin üllatunud, kui suur oli meie hotellituba: olemas oli isegi söögitegemise võimalus, toas oli pliit, külmkapp ning kiirkeetja. Nagu ma aru sain, siis on see hotell mõeldud külaliskorteriteks - tuba oli tõesti avar ja suur. Ma ei saanud aru, mis kõrghooned meie hotelli ümbritsesid, alles hiljem sain ma teada, et me viibisime Euroopa Komisjoni hoonete läheduses. Puhkasime veidi ja siis läksime linna peale.

Konverents toimus 3.-4. detsembril ja meie läksime sinna 2. detsembril, siis saime ka Inclusion Europe'i kontoris kokku esimeste inimestega, kellega me konverentsil koos olime. Kuna ma olin enne juba Inclusion Europe'i inimestega kokku puutunud, mõtlesin ma, et saan tuttavate inimestega taas kokku. Aga ma eksisin, kõik, kes seal meiega koos olid, olid minu jaoks võõrad ja uued näod. Ma suhtlesin Läti kolleegi Martinsiga, kellega me tutvusime eelmises projektis. Kontoris räägiti meile sellest, mis meid ees ootab selle konverentsi jooksul ja räägiti ka eneseesindamisest, mis pakkus ka mulle huvi. Selgus, et konverentsist võttis osa 15 erineva riigi eneseesindajad. Mina esindasin siis Eestit. Ma sain tuttavaks Inclusion Europe'i juures töötava eneseesindajaga. Kahjuks rääkis ta ainult prantsuse keelt, mida ma ei oska. Meid oli seal nii vähe, ma mõtlesin, et kas nii vähe ongi meid: mina koos oma tugiisikuga ja siis Martins koos oma tugiisikuga ning veel mõned Inclusion Europe'i töötajad. Kuna meid oli seal nii vähe, saime ka meie tõsistel teemadel arutleda ja küsimusi esitada.

Läksime tagasi hotelli, oli tõesti tihe päev ja ma olin ikka päris väsinud. Ühte asja pean ma veel mainima, Eestit nimetatakse täiesti õigustatult internetiseerituks riigiks, kus internet on kättesaadav kõikidele. Meil on palju neid kohti, kus on tasuta internet, võtkem näiteks hotellid. Aga Brüsselis, näiteks meie hotellis, pakuti internetiühendust 24 euro eest päevas. See on ikka meeletult kallis.

Magama läksime varakult, sest järgmine päev oli ju veel raskem. Ärkasime, sõime hommikust ja siis läksime konverentsi toimumispaika. Õnneks ei asunud see meie hottelist kaugel, umbes 2 minuti jalutuskäigu kaugusel. Konverents toimus Euroopa Komisjoni hoones. Vot see oli võimas. Registreerisime end ära ja siis tuli läbida veel turvakontroll, enne kui me päris sisse saime. Ja mulle tehti märkus, et ma paneksin nimesildi rinda. Turvameetmed olid seal tõesti ranged. Alguses ei leidnud me õiget kohta üles, kuhu me minema pidime, aga siis vaatasime veel kord ringi ja leidsimegi enda grupi üles. Seal olid kõik nii omaette, et mingit juttu ei saanud kellegagi rääkida. Saali jõudes tabas mind tõesti selline tunne, et ma olen minister või suur ametnik, sest saal oli just samasugune nagu Euroopa Parlamendis. Võimas tunne oli, siis sain ma ka aru sellest, kellele see konverents mõeldud oli - poliitikutele ja sotsiaaltöö tegijatele. Kuna mina ei kuulu neist kumbagi rühma, siis mul tekkis kohati raskusi jutust arusaamisega. Aga ma sain hakkama. Üldiselt esitasid oma ettekandeid poliitikud ja siis selgus tõsiasi, et kõik läheb siiski paremaks, meid pole unustatud, asjaga tegeletakse. Miks peaks ühte Euroopa Parlamendi poliitikut huvitama väikese Eesti probleemid?

Esimene teema konverensil oli tööhõive ja selle kindlustamine. Tundub, et sellega pole lood kuigi head nii meil siin väikeses Eestis ega ka suurtes arenenud Euroopa riikides. See on suur probleem, et puuetega inimesed ei saa tööl käia, sest nad lihsalt ei saa paljude töödega hakkama. On vaja rohkem teha selliseid lihtsaid töökohti, kus saaksid käia ka vaimupuudega inimesed.

Teine teema oli tingimuste loomine iseseisvaks elamiseks. Me oleme küll aru saanud sellest, et puudega noor peab elama kuskil hooldekodus, selleks on meil siin Eestis loodud näiteks toetatud elamise teenus. Aga paljudes riikides on olukord veel hullem, näiteks toodi meile Prantusmaa, kus puudega inimene elab tänaval, sest tal ei ole võimalusi ega ressursse oma elamise tarbeks. Olukord on väga kurb ja väljapääsu ei paista niipea mitte kuskilt tulevat. Paljud puuetega inimesed elavad siiamaani ülerahvastatud hooldekodudes ja ei kujuta ettegi, mida tähendab iseseisev elamine. Mulle meeldis ühe Horvaatia neiu ettekanne, kus ta rääkis oma elust mitmetes hoolekandeasutustes ja kui ta oli 30-aastane, vot siis tema õige elu alles algas. Ta elab nimelt nüüd omaette, saab ise otsustada, millist abi ja kui palju ta vajab.

Päev läks ikka päris pikale, nii et ma väsisin päris ära. Nüüd saan ma aru poliitikutest, kes päevast päeva peavad kuulama ettekandeid ja pidama arutelusid olulistel teemadel isegi hiliste õhtutundideni välja. Õnneks meil nii kaua aega ei länud, me lõpetasime umbes kell 17.20 esimese päeva. Läksime hotelli ja puhkasime veidi, et olla valmis galaõhtusöögiks. Ka galaõhtusöögile oli meile korraldatud transport. Ma pean mainima, et nii hästi korraldtatud ja organiseeritud konverentsil pole ma varem viibinud. Galaõhtusöögile minnes sattusime me liiklusummikusse ja nii me siis ka hilinesime sinna umbes 20 minutit. Kui me õhtusöögi paika jõudsime, oli enamik rahvast juba kohal. Bänd mängis lugusid ja kõik tundsid ennast vabalt. Õhtusöök oli tõsti vägev: eelroog, pearoog ja lõpuks ka veel magustoit. Õhtusöögi ajal saime me tuttavaks Iirimaa kolleegidega. Rääkisime nendega paar sõna, selgus, et nemad on ka eneseesindajad nagu minagi. Muidugi käib neil see asi ikka jõudsamalt, mitte nii nagu meil siin Eestis, et me ei suuda isegi ühte eneseesindajate gruppi kokku panna. Tagasi hotelli jõudsime 23.35. Vot see oli alles tihe päev.

Konverentsi viimase päeva teemaks oli infotehnoloogia kaasamine. Samal ajal oli seal üleval ka näitus sellest, kuidas infotehnoloogia saab meie olukorda parandada. Näiteks kui sa ei saa oma kätt eriti liigutada, siis oli seal üks abivahend selle jaoks - tehiskäsi. Oli isegi robot, mis aitas sind majapidamistöödel. Täiesti elementaarne on internet, mis peaks olema kättesaadav kõikidele inimestele. Aga siiski on ka erandeid, näiteks mõni kapi taga olev vaimupuudega noor ei tea isegi, mis asi on arvuti ja mida sellega teha saab. Selle asjaga peab ka tegelema, internet tuleb viia igale inimesele koju kätte, olgu ta noor või vana, terve või puudega. Kokkuvõttes meeldis mulle see konverents väga. Ma olen väga tänulik, et mulle anti võimalus sellisel konverentsil osaleda. Ma sain sealt väga palju uusi teadmisi ja meetodeid, kuidas edasi minna ning kuidas aidata vaimupuuetega inimesi. Ideaalis näeksin ma, et ka enseesindajate grupid saakid käima lükatud. Ja ma sain veelkord kinnitust sellele, et see, mida ma teen, ei ole vale ja ma olen õigel teel. Veel tahaksin ma tänada oma tugiisikut Toivot, kelleta ma ei oleks saanud sellel konverentsil üldse osaleda. Toivost oli mulle ikka väga suur abi, ta tõlkis mulle kogu jutu inglise keelest eesti keelde. Toivoga me arutasime ka hetke probleeme ja püüdsime neile lahendusi otsida.

Ivar Merila